Kunstiõpetaja

Kui Jade kunstiajaloo tunnis õpetajale nähvanud oli, ei oodanud ta üldsegi, et õpetaja ta tunnist välja viskab. Kuid nii juhtus. Oligi nõme tund, mõtles tüdruk kibedalt. Kunagi varem polnud teda tunnist välja visatud. Niisiis võttis Jade oma saatekirja kätte ja lohises õppealajuhataja kabineti poole, kuhu õpetaja ta saatnud oli. Ukse taga tüdruk kõhkles, kas poleks targem üldse ära minna. Paar hetke mõtiskledes otsustas ta jäämise kasuks. Ongi parem, saab kohe välja öelda kui kasutu kunstiajaloo õpetaja on. Seda too eit vääriski. Jade koputas uksele ja pikemalt ootamata sammus kohe sisse. „Tere,“ ütles ta kähku ja ulatas laua taga istuvale õpetajale oma saatekirja.

Kohutaval kombel oli Francis oma tooli tukkuma jäänud, sest kui ukse kinni langemine ta äratas, ei mäletanud ta isegi koputuse kuulmist. Ta ajas selja sirgu ja noogutas targalt kui tüdruk talle ühe paberilipaka ulatas. „Tervist, Jade.“ Frank lasi silmadega üle kirja ning toppis selle seejärel sahtlisse kuhu oli tal kena kuhi neid kirju juba kogunenud. „Niisiis, ilmselt tahad sa mulle midagi öelda?“ päris ta nüüd kui oli end äärmiselt professionaalselt asjaga kurssi viinud, sest kirja kirjutaja oli kaunis pinevalt selgitanud aset võtnud juhtumit.

Jah, laske kohe see naine lahti või saab veel õpilasi traumasid,“ kurjustas Jade otse. Ta istus tooli õpetaja vastas ja vaatas enne rääkimist kabinetis natuke ringi. Kas õpetaja oli enne tema tulekut maganud? „Ma ei kavatsegi tema ees midagi vabandada, ta ütles mulle, et mul on Helena Ravenclawi nägu peas. Siis ma ütlesin, et tal on ahvi fossiili nägu peas ja siis nii juhtuski, et ta mu välja viskas.“ Nüüd kui Jade tagasi mõtles, siis oleks ilmselt kahjuks saanud isegi paremalt kunstiajaloo õpetajat kirjeldada. Ahvi fossiil oli õrnalt öeldud. „Kirjutage sinna, et Jade keeldub vabandamast ja et on kunstiajaloo õppest eemaldatud või mida iganes.“