Teema 1

Kevin valis omale kiiresti ühe kupee ja hüppas sisse. Ta ei jõudnud ära oodata millal Nate ja teised klassikaaslased kohale jõuavad. Jälle üks aasta kooli ootas ees ja Kevin oli suvest korralikult välja puhanud. Ta võttis kotist oma võlukepi välja ja pistis selle tasku. Ta oli Nathanile üllatuseks ühe hea loitsu välja mõelnud. Rõõmsana jäi Kev oma klassikaaslasi ootama,

OT: liituge

Nathan oli Kevinit umbes pool tundi juba perroonil oodanud, kuid tüüpi polnud kuskilt näha. Torssis Nathan sai aru, et ju siis Kevin jääb see aasta hiljaks või on Nathani hüljanud. Ta võttis oma kaks kompsu selga js kui oli need pagasisse visanud, läks rongi peale. Tema üllatuseks istus esimeses kupees mitte keegi muu kui kadunud Kevin ise. Nathan tõmbas ukse suure hooga lahti "Ahaa! Mida sa siin teed?!" hüüdis ta. Nagu näha, oli sõber end juba mõnusasti sisse seadnud ilma mingite süümepiinadeta et äkki ununes midagi.

Ot: miks me seda edasi ei teinud?!?!?!?

OT: Hahaha, ma ei mäleta ausalt ka Tahad jätkata?

ot: dvj, sinu kord nagunii

"Sa ka siin," tegi Kevin nalja pärast üllatunud näo pähe. "Ma arvasin, et sa ei tulegi..." Kev tegi kupees ruumi ja viipas sõbrale. "Sit daun," naljatas ta. Nathani järgi oodates, võttis ta põues võlukepist kinni ja harjutas mõttes loitsu mida ta sõbrale näidata tahtis. Nathan oli üldse vilets võlur, nagu lendluudpalli inimestele omane ja kindlasti oleks ta Kevini võimetest üllatunud. "Kuule, tahad ühte trikki näha?"

Nathan istus solvunult maha ja vaatas pigem aknast välja kui sõbra poole. Las kannatab ka seda ignoreerimist. Tema pidi perroonil ootama seda tolgust ja too oli terve aja rongis vedelenud? Uskumatu. "Tead, väga ei taha aga tänan pakkumast," nähvas Nathan ilma pilku pööramata. Ta ei kavatsenudki mingit trikki vaadata, eriti kuna teda niimoodi petetud oli. "Vaata ise oma trikki."

Kevin ei saanud aru miks Nathan jälle trotsi täis oli. Kool polnud isegi veel alanud ja juba Nate mossitas. "No mis nüüd on siis?" küsis ta üllatunult. Kev tõmbas võlukepi välja ja viibutas seda paar korda harjutuseks. "Ja sa pead mu loitsu ikkagi vaatama." Ta lausus mõttes võlusõnad ja toksas vastu Nathani juukseid, kust üks roheline salk välja kasvas mis maani lõpuks ulatus. Kevini arust oli see nii naljakas. "Mis sa oma juuksurile ütlesid, et sellise soengu tegi," naeris Kevin sõbra uut välimust vaadates.

Nathan ei kavatsenudki Kevinile vastata, kuid kui tüüp tema juuste kallale tikkus ei suutnud ta enam eemale vaadata. "Mida pekki!" hüüdis Nathan kui ta juuksed maani kasvasid. Kuidas ta selliste juustega rongist välja sai minna? "Võta ära!" Nate peitis end kupeeukse eest ja proovis vaateväljast eemale jääda. "Fuhh, no midagi nii sinulikku pole sa kunagi varem küll teinud!"

Evan oli juba 10 minutit kupeede taga oodanud, sest ta ei näinud üheski kedagi keda ta teaks. Mingit tahtmist tal teiste majade õpilastega kokku minna polnud eriti, veel vähem mingite väiksematega. Poiss jalutas veel paar korda mööda koridori ja võttis lõpuks julguse kokku ja astus esimesse sisse. Ta üllatus kui nägi kahte poissi, ühel kõige imelikum soeng mida ta näinud oli. "Kas võib siia tulla?" küsis ta ärevalt, lootes et teda ära ei aeta.

Nathan literally suri piinlikuse kätte. Idikas Kevin. "Noh, sa juba tulid, ja nägid," mühatas Nathan. Ta vaatas kurjalt Kevi poole, kes ilmselt oma teoga väga rahul oli. Oodaku aga, Nate ei kavatsenudki tal selles pääseda. Samas miks oleks pidanud Nathan selle pärast laskma oma päeva ära rikkuda. "Kas sulle meeldib mu soeng?" küsis ta sissetulijalt ja lehvitas rohelist salku tema nina all. "Mulle küll meeldib. Võibolla värvin roosaks millalgi."

Evan kahvatus. Kas ta oleks pidanud tõtt ütlema, et see näeb lausa rõve välja? Ei, siis oleks ta kohe välja visatud. "Moodne, minu arust," valetas ta. "Mu ühel sugulasel on ka selline sarnane soeng. Roosa sobiks hästi sulle." Evan lootis parimat, et nad teda imelikuks ei peaks. Ta istus kiiresti maha ja jäi kaugemale neid silmitsema. Ta ei osanud mõeldagi kust majadest need kaks pärit olid.

Kevin naeratas sisenejale ja proovis end viisakalt üleval pidada. Nathani uued juuksed olid tõesti naljakad. Kahjuks polnud Kevinil aga loitsu mis ta juuksed korda teeks, nii et ta lootis, et sõber selle üldse ära unustab. Kevin hakkas Evani arvamuse peale naerma. Ilmselgelt ta valetas. "Ma ütlesin talle sama, aga ta ei uskunud!" lausus ta. "Mis majas sa oled?" küsis ta peale rahunemist uuelt. Kev oli kindel, et oli poissi kuskil näinud, aga kunagi kokku puutunud ta küll polnud. "Mina olen Hufflepuffis ja Nathan on roosatukamajas ehk Slytherinis."

Ken seisis toetudes koridoriseinale ja ootas kuni väiksemad kupeedesse ära paigutuvad. Ta oli oma kooliaastatega õppinud, et nendega võistleda pole mõtet. Muuseas märkas Ken kuidas midagi imelikku ühes kupees toimus kuhu just üks tema majakaaslane läinud oli. Üks poistest sees oli omale pike rohelise tuka kasvanud. Ken muigas. Ükski normaalne inimene ei laseks omale sellist soengut teha. Uudishimust läks ta kupeeuksele lähemale ja vaatas sisse. Kuna neil tundus seal veel ruumi olevat, tegi ta ukse lahti ja teretas kõiki poisse viisakalt. "Võib liituda?"

"Ah ole vait, slythid on palju kõvemad venna kui huffid," arvas Nathan. Kevin ilmselgelt arvas liiga palju oma majast. "Jou," tervitas ta uustulnukat ja viskas oma nõmeda tuka selja taha. "Nojah, kui ma selline pean olema kuni me Sigatüükani jõuame siis käige pahemasse kohta." Nathan viskas porised jalanõud Kevini poole peale ja tõstis oma jalad aknalauale. Las siis kannatavad tema kahepäevaseid sokke. "Noh, mis siis chillite siin?"

"Ma olen Ravenclawis," vastas Evan lühidalt. Ta polnud veel päris täpselt aru saanud mis sorti poisid need olid. Kui korraga aga üks majakaaslane sisse tuli, hakkas Ev end palju kindlama tundma. Vähemalt keegi keda ta teadis. Ta kirtsutas nina Nathani mustade sokkide peale, aga ei hakanud midagi ütlema. Kõige esimesena ta poisi küsimusele küll vastata ei tahtnud. Evan vahtis kupees ringi, lootuses et Nathani sokkide hais teda ahistama ei hakka.

"Ok," vastas Nathan. Küll neid ravenclawlasi oli ikka viimasel aja palju tekkinud. "Ma siin niisama"  vastas ta ise oma küsimusele ja sügas jalga Kevini koti vastu. "Kevin oli mulle just ühte huvitavat lugu rääkimas kuidas ta suvel rannas oma ujumispüksid ära kaotas ujumise ajal. Tahad neile ka rääkida, Kev? Päris hea lugu oli." Lõpuks ometi tundus Nathanile et ta sokid hakkasid higist kuivama. Siis saab jälle jalanõud jalga panna.

"Misasja?" küsis Evan julgemalt. Kas see Kevin oli mingi tõeliselt rõve tüüp? Kuigi ka Nathan ei tundunud väga palju normaalsem olevat. Loodetavasti ta paneb oma jalad varsti ära. "Äkki mängiks kaarte või midagi?" tegi ta ettepaneku. Niisama üksteise kallal nokkida oli palju igavam. Peaegi, Evan oli suvel paar head kaarditrikki ära õppinud. "Mul on kaardid kaasas muidu."

Ken naeris nende lollide peale. See kuidas Nathan oma jalgu lehvitas oli ikka väga ebaviisakas. "Mina tahan küll mängida," ütles ta Evanile. "Teised tahavad ka ma usun." Ta istus kuppe kespunktile lähemale ja hõõrus usinalt oma käsi kokku. "Mul üks mõte ka. Kes kaotab, see peab alukate väel koridoris tormijooksu tegema."

Kevin pööritas Nathani jutu peale silmi ja ei teinud tast välja. Küll ta varsti maha rahuneb. "Mängime!" oli ka tema nõus. Keni ettepaneku peale aga ta midagi kosta ei osanud. Iseenesest oli see hea karistus. "Kui juba, siis juba lastiruumini ja tagasi," lisas Kev. Eriti naeruväärne oleks see olnud kui Nathan oleks kaotanud. Ta raudselt kandis käsnakallemustriga alukaid. Sellist nalja oleks võinud talle veel aastaid meelde tuletada.

"Kuulge aga teeme nii, et see valikuline karistus," mõtles Nathan vastu. Ta polnud kaartide mängimises väga hea aga mitte mängida ta ka ei tahtnud. Kui vaid Kevin kaotaks... "Ja teeme 3 mängu neljast peab kaotama, eks?" Niimoodi oleks tal hea võimalus pigem võita olnud.

Evan tundis ebamugavust kui Kevin ja Nathan hooplema üksteise kallal hakkasid. "Äkki kui mäng läbi, siis hääletame mis karistus on?" pakkus ta alandlikult. Ev otsis oma kaardid välja ja jagas need kupeekaaslastele kätte. "Teeme siis neli mängu või?" küsis ta igaksjuhuks üle. Kaotamist Evan ei kartnud, ta oli alati kaartidega päris osav olnud.

Kenile pakkus tüüpide jagelemine nalja. Küll ta kindlustab, et üks neist kahest kaotab. "Jaja, Evan, teeme nii," nõustus ta kiirustavalt. "Teeme parem 3 mängu." Ta võttis oma kaardid kätte ja vaatas kiiresti üle mis võimalused tal olid. Õnneks olid tal täitsa talutavad kaardid käes. "Niisiis?"

"Mida pekki," huilgas Nate kui ta oma kaarte nägi. Raudselt oli keegi talle meelega viletsad kaardid andnud. Aga Nathan ei kavatsenudki neil tema kulul nalja teha. Ta tegi targa näo pähe ja piilus salaja kaardihunnikut, kust ta kaarte vahetada kavatses. "Võin ma esimesena käia?" küsis ta ja pildus juba oma esimese kaardi lauale. "Saingi oma ainukesest nõrgast kaardist lahti," valetas ta teiste näoilmeid jälgides.

Kevin oli hetkeks segaduses, kui ei lasknud Nathani kommentaaridel end segada. Ta oli niigi vilets valetaja, ilmselt oli ta halvad kaardid saanud. "Kaotajatel ongi eesõigus esimesena käia," ütles Kev ja pani oma kaardigi lauale. Ta oli üsnagi mängitavad kaardid alustuseks saanud. "Sul veab ikka, Nathan, koguaeg igas mängus läheb sul nii hästi," meenutas Kevin varasemaid mänge kus Nathan teisi petnud oli. "Mäletad kui me koolijärves ujumas käisime ja sealt hiidkalmaari leidsime?" tuli tal hoopis midagi muud meelde.

OT: lõpuks võiks loosiga tõmmata, kes kaotab?