Salakiri

OT: Alex

Aidan toitis öökullimajas oma öökulli ja saatis ta kirjaga kodustele ära. Enne ära minemist läks ta veel taharuumi, et öökullitoit ära panna.

Alex lõpetas oma viimase tunni umbes kümme minutit enne õiget aega ja saatis õnnelikud õpilased omi asju tegema. Kooli tulles polnud ta arvanudki, et ühe tunni peale nii palju energiat võis kuluda. Mõtlemata oma plaani läbi oli ta lasknud viimasel klassil kirjutada pika essee ruunide kohta, mis kõik pidi ta paari päevaga läbi lugema. Alex toppis esseed oma laua sahtlisse ja lahkus klassist.

Enne sööma minekut tahtis ta veel öökullimajja minna ja näha, kas ta öökull on juba tagasi tulnud. Alex hoidis voldemortlastega tihedat vestlust, kuid kuna kirjad sisaldasid palju sensitiivset informatsiooni, pidi ta alati isiklikult oma öökulli kontrollima. Tunnis oli ta aknast näinud oma öökulli naasmas, seega oli õige aeg teda kontrollima minna.

Aidan hakkas just ära minema, kuid märkas ühte öökulli akna peal, keda ta enne ei olnud näinud. Ta tundus räsitud olevat ja Aidan ei tahtnud lindu üksinda sinna jätta. Ta võttis linnu kätte ja paitas teda, siis jäi tema sõrmede vahele mingii paber mida ta enne märganud ei olnud. See tundus olevat nagu kiri, aga see polnud seotud linnu jala külge nagu oleks pidanud see olema. Aidan võttis paberi linnu küljest ära, et seda lähemalt uurida, unustades, et see polnud tegelikult temale saadetud.

OT: Ta ei ava seda kohe siis

Tee öökullimajja oli Alexi õnneks tühi ning ta sai rahumeeli koridorides kõndida. Õhtusöök oli ilmselt juba alanud, tänu millele ei oleks keegi teda segama sattunud. Ruumi uksele jõudes aga märkas ta kedagi enda öökulli juures toimetavat. Alex varjus uksepiida taha ning vaatles, mida see mees, keda ta nüüd selgelt nägi, teeb.

Kui Alex mõistis ohtu, ruttas ta peidukohast välja ja köhatas kõvasti, et mehe tähelepanu võita. "Vabandage, te eksisite vist öökulliga, ma usun, et see kiri on mõeldud mulle," sõnas ta viisakalt ja naeratas Aidanile kelle ta nüüd ära tundis. Õnneks polnud too veel jõudnud kirja avada, kuid Alex eelistas siiski seda võimalikult kiiresti enda kätte saada.

Aidan ei olnud Alexi tulekut tähele pannud ja ei jõudnud kirja ära panna enne kui teda märgati. Muidugi, mõtles mees. Kelle muu kiri see ikka olla võis kui see kahtlane uus õpetaja. "Või et see on sinu oma," vastas ta ja silmitses kirja. Isegi ümbrikku polnud sellele raatsitud ümber panna. "Ja kellelt see tuli?" küsis Aidan sõrmede vahel kirja ettevaatlikult avades, lootes, et jõuab seda lugeda enne kui Alex seda üritab talt ära võtta.

Alex liikus ettevaatlikult kolleegi poole, et kiri ta käest napsata. "Ma ei pea küll ütlema, kes mulle kirju saadab," ütles ta kurjemalt, sest Aidan ei kavatsenudki talle alluda. Ta sirutas käe välja, et kiri talle käe peale pandaks. Seal sees oli ilmselt õnnitlus voldemortlastelt, et Alex on kooli nii hästi sisse sulandunud ja otsib uusi liikmeid kelle abil koolis võimu saada. "Anna siia," nõudis ta nüüd kui nägi Aidanit kirja näppimas.

Aidan ei suutnud otsustada kas anda kiri selle omanikule või siiski selle sisu lugeda. Alex tundus talle oma salajaste kirjadega kahtlane ja niisama ilma midagi teadmata ei tahtnud ta lasta sel jätkuda. Aid vaatas kiiresti alla ja luges kirja sisu. Ta ei suutnud uskuda selle esimesi lauseid. Voldemortlased? Õnnitlevad Alexit? Aidan ehmatas ja vaatas kolleegile otsa. "Mida sa plaanid?"

Alex ei teadnud hetkeks mida teha. Ta ei arvanud, et Aidan tema kirja loeb aga nii oli läinud. Ta näris närviliselt huult ja mõtles mida ette võtta. Talle jäi ainult kaks võimalust. Kas valetada või panna Aidan needuse alla. "Millest sa räägid?" küsis ta, sest otsustas enne valetamist proovida. "Mis seal siis kirjas on?"