Unustatud saladus

Jade piilus taas raamatukogus, et leida mõni raamat mille lugemisele hiljem seda väärtuslikku aega kulutada, mis talle antud. Enamuse ajast oli raamatukogu täis lärmakaid esimese klassi õpilasi, kes üksteist 'naljakate piltidega' raamatutega lõbustasid. Jällegi hõivasid nood tegelased terve suure vahekäigu ning tüdruk nägi riski, mis tema soovi raamatut leida varjutas. Omaette torisedes läks ta teiselepoole riiulit, et sealt vähemalt piiludagi kas mõnda pealkirja paistab. Trobikond juntsusid hakkas liikuma ja Jade tuli hea mõtte peale neid üle avatud raamatu jälgida. Kohe kui väikesed minema lähevad, on Jade valmis nende kohale asuma ja kiire otsimistöö ära tegema. Oodates sirvis ta käes ühte vana tolmust raamatut, mis teda õudselt iiveldama ajas. Kui need lapsed sealt lähiajaloos ära ei lähe oksendab ta terve riiuli antiikraamatuid täis.

OT: Evan.

Kuna Evani arust oli terve koolimaja lärmi täis, sai ta ainult raamatukogus rahus olla. Raamatukogutädiga oli poiss juba sinapeal ja sellepärast veetiski ta suurema osa vaba ajast seal. Ka sel päeval oli Evan raamatukokku maha istunud, et paar uut raamatut läbi lugeda. Poiss märkas ühte klassikaaslast kaugemal riiulite vahel luuramas, aga mingit isu Evanil juttu ajada polnud. Tavaliselt ta esimesena klassikaaslastega rääkima ei läinud. Kulmu kortsutades vaatas ka poiss väiksemate õpilaste poole, kes kuidagi vait jääda ei suutnud. Kuigi ta oli selle müraga juba harjunud, oleks ta parema meelega rahus lugenud.

Jade lõi järsult vana raamatu kinni ja toppis selle tagasi ühte suvalisse riiulisse. Kuna jorsid ei tundunudki ära minevat, läks Jade hoopis ühe kaugema laua juurde, kus vaid üks tema klassikaaslane istus. "Võin siia istuda?" küsis ta viisakusest, kuigi oli juba maha istunud. "Kas sind need tited närvi ei aja?" küsis ta kui üks väike poiss jälle kiljatas.

"Ikka," vastas Evan. Temast oleks ebaviisakas olnud teda mitte istuma lubada. Evan vaatas kiirelt tüdruku poole aga ei pidanud seda pikalt. "Natuke ikka, aga nad lähevad varsti ära," arvas poiss. "Nad lähevad alati ära kiiresti." Evan oli harjunud nende väiksematega kes raamatukogus vahetundides lärmasid. Tavaliselt polnud neil lihtsalt seal midagi teha ja nad pididki sellepärast lühikese aja pärast mujale minema kus huvitavam oleks. "Nad ei kuula nagunii kedagi teist peale õpetajate."

"Loodad lihtsalt selle peale, et nad lähevad ära?" küsis Jade. Kui nii ootad koguaeg, mis siis üldse raamatukokku minna. "Oled sa proovinud kunagi neid minema ajada?" küsis  tüdruk edasi kui poiss õpetajate sõna mainis. Ta heitis pilgu lauale. "Kas sa loed midagi või ootad siin niisama kuni need ära lähevad."

"Mh, nad lähevad nagunii ära varsti, nad koguaeg lähevad ju," kordas Evan uuesti. "Nad ei kuulaks mind, eks..." Evan teeskles, et teeb midagi muud, aga tüdruk ei kavatsenudki teda ilmselgelt rahule jätta. "Loen ja ootan samal ajal," nohises ta. "Tähendab... ma tahtsin lugeda." Evan võttis oma raamatu välja ja tõstis selle lauale. "Ma lugesin ühte juturaamatut. Selle peategelane on draakon," seletas ta õhinal. "Aga sina? Mida sina loed?"

Naljakas, mõtles Jade. Tüüp ilmselgelt oli kannatunud terve oma elu tittede kisa ja ei kavatsenudki midagi ette võtta. "Tead, nad ei lähegi kunagi ära, sest keegi ei ütle neile, et nag segavad kedagi," selgitas tüdruk. "Mine, ütle neile, et nad minema läheksid siit, siis räägi mulle oma juturaamatust," pakkus Jade. Talle tundus, et Evan kartis neid lapsi ja seepärast ei julgenud nendega rääkima minna. "Oh, või äkki sa hoopiski kardad neid... no muidugi, siis sa ei peagi minema, ma ei taha näha kuidas suur mees laseb püksi, sest peab tattidega rääkima..."

"Näh, küll nad lähevad..." pomises Evan vaikselt. Talle ei meeldinud enam see, kuidas tüdruk temaga rääkis. Kui Jade märkis, et äkki Ev hoopis kardab neid lapsi, vaatas poiss talle pahaselt otsa. "Mida sa ajad? Loomulikult ma ei karda neid, mingi imelik oled või?" Ta mõtles korra mida teha. Vastik plika, küll ta näitab talle. Evan ajas end püsti ja marssis kohe põnnide juurde kes nüüd mingisse raamatusse ebasündsaid pilte joonistasid. "Eh... mida te teete?" küsis ta.

Jade muigas kui poiss end kehtestada püüdis, kuid sellega jänni jäi. Vaeseke. "Ma usun," noogutas ta, aga enne kui ta midagi vastu öelda ütles läks poiss minema. Üllatunult vaatas Jade kuidas tüüp laste juurde seisma jäi. Kas ta tõesti julges midagi neile öelda? Huviga jälgis Jade väiksemate tegevust, kuid midagi kuulda talle ei jäänud.

Evan ei tundnud end laste keskel hästi, sest klutid olid juba tema ümber kogunenud. "Kui te kohe seda sodimist ei lõpeta siis... Siis... Ma kutsun raamatukogumuti siia," ähvardas poiss väriseva häälega. Tatid ainult naersid, aga panid raamatud ära ja läkaid irvitades minema. Ev hingas sügavalt sisse ja tundis end juba paremini. Noh, kui need klutid oleks talle kallale läinud oleks ta vabalt võinud nad maha panna ja ilmselt sellepärast nad läksidki ära. Natuke uhkelt läks Evan tagasi slythitüdruku juurde ja istus maha. "Ja sa ei uskunud, et ei karda."

OT: Jätkan?

OT: Jätka, sinu kord on kirjutada.