Kuna Jade nautis enamasti looduses viibimist, mõtles ta mõtete eemalepeletamiseks veidi end sellega hõivata. Terve päeva oli ta juba jälle mõelnud oma venna peale, keda ta järjepidevalt otsida üritas. See polnud nii lihtne midagi - keegi ei teadnud kus poiss olla võis, isegi mitte kus teda viimati üldse nähti. Peaaegu terve nende perekond oli loobunud teda otsimast, kuid Jade seda teha nii kergekäeliselt ei suutnud. Ta oli kindel, et suudab oma venna üles leida. Vaja oli tal vaid mõnda juhtlõnga, mis teda tõele lähemale juhataks. Õnneks oli päikseline päev piisav, et tema mõtteid muuda ning peagi juurdles tüdruk juba lindude üle, kes kooliõue kohal ringi tiirutasid. Jade ohkas ja võttis istet ühel tolmusel kivipingil. Tal oli muudki muresid, kuid oma vennast ta mõtlemast lõpetada ei suutnud. Lootusetult korjas ta pingi kõrvalt maast üles ühe kivikese ja viskas selle nõrga viskega vastu lähedal kasvavat puud.