Võluvigurid

Üksinda Diagoni põiktänavale sattus George täitsa kogemata. Peale apteegist salvi ostmist nägi ta lahedaid esemeid Weasleyde vaateaknal ja sisse minnes kavatses ta midagi kooli jaoks osta. Poes oli rohkem esimese klassi õpilase ja George'il oli isegi imelik nende vahel nagu majakas seista. Vaateakna läheduses oli suur riiul erinevate vigurikommidega ja neid George läkski vaatama.

OT. Laurie

Laurie kiirustas mööda tänavat edasi, aeg-ajalt üle õla närvilisi pilke heites. Vähem kui viis minutit tagasi oli ta täiesti kogemata ühele slythile rüü peale mahla ajanud ning ilme, mis seepeale poisi näkku oli siginenud, oli pannud Josie kohe mitu sammu taganema. Riiakas salk oli teda mõne kvartali jälitanud, kuid siis olid nad ta ilmselt rahvasumma sekka kaotanud ning tütarlaps söandas juba kergemalt hingata. Siiski kiikas ta aeg-ajalt alateadlikult selja taha ning asjaolu, et ta jälgis rohkem oma seljatagust kui jalgeesist, lõppeski nüüd sellega, et ta mingile pikale kogule otsa kõndis. Neid ahhetas tasapisi ning hõõrus otsaesist, mis oli sattunud valusasse kokkupõrkesse tundmatu õlaga. Kui noormees pilgu tema poole pööras, pidi Josephine'il hetkeks hing kurku kinni jääma, sest sekundi murdosaks meenutas teda silmitsev nägu talle tolle pahase slythi oma. "Ah!" oli tütarlaps ehmatusest veidi hingetu. "Sa pole slyth!" kõlas neiu hääles kergendus, kui ta tundis noormehes ära hoopis endast aasta vanema gryffindorlase.

OT: Kas ikka panid tähele et ma olin poes?

Terve riiul oli uut kaupa täis ja mõned uued tooted näisid isegi huvitavad George'ile. Ta võttis ühe klaasikuuli kätte millese pidi saama igasuguseid komme panna, kuid keegi müksas teda tugevasti selga ja klaaskuul kukkus alumisele riiulile. George võttis selle kiiresti üles ja nägi, et pikk mõra oli läbi klaaskuuli. Ta keeras end pahaselt ümber, et näha kes talle nii tegi, kuid talle vähemalt tundus, et too tüdruk ei olnud seda meelega teinud. "Muidugi pole ma slyth," vastas ta pigem üllatunult kui tüdruk teda kõnetas. Vist oli ta temaga mõnes tunnis koos olnud, sest tüdruku nägu tundus talle tuttav. "Miks sa arvasid, et ma slyth olen?" küsis ta huviga ja pani mõranenud klaaskuuli tagasi riiulile, teiste kuulide vahele peitu.