Vaikselt lugemas

Violet oli terve päeva üritanud huvitavat raamatut luuavarte kohta lugeda, kuid igalpool oli keegi teda seganud. Koridorides lärmasid esimeste klasside õpilased, magamistubades karjusid majakaaslased. Isegi õue ei saanud Violet minna, sest just oli hakanud jälle lund sadama. Kuigi tavaliselt Violet väga raamatukokku minna ei tahtnud, leidis ta, et midagi muud tal üle ei jää. Raamatukogus otsis ta kõige kaugema nurga, et rahulikult edasi lugeda. Tema õnneks tundus raamatukogu täitsa tühi ja vaikne olevat.

Nate ärkas korraga üles kui raamatukogu uks kinni löödi. Ta oli kogemata esseed kirjutades magama jäänud. Ta vaatas tüdinult huffi poole kes raamatukogu nurka läks ja viskas oma essee maas olevasse prügikasti. See essee oli nagunii täielik jama olnud. Haigutades ajas poiss end püsti ja asus minekule, kuid tema silmad tõmbas endale raamat mida just tulnud huff kandis. Luuavarred? Keda kotib luuavarte ajalugu? Nathan muigas mõeldes, et äkki on olemas isegi inimesed kes luuavarte ajalugu õpivad. Lollakad. Millegi pärast oli see mõte Nathani jaoks nii naljakas, et ta ei suudnud naerma hakkamist peatada. Ta kiirustas raamatukogust välja, et kellegile oma mõttest rääkida.

Anthony jalutas mööda ülerahvastatud koridori lootes mingitki tegevust leida. Kõik majakaaslased olid kuskile ära kadunud ning midagi muud peale koolimaja peal lonkimise noormees teha ei osanud. Viimaks märkas ta raamatukogust väljuvat Nathanit, kellega küll Anthony oli vähe kokkupuudet olnud, kuid lõbustamaks sobis majakaaslane ideaalselt. Noormees kiirendas sammu, et poiss enne kinni nabida kui too põgenema pääseb. "Nathan!" hüüatas ta üle koridori, kui oli piisavalt lähedale jõudnud. Kindlasti oli poisil midagi huvitavat rääkida.

Nathan pööras loomulikult otsa ringi kui majakaaslast kuulis. Lõpuks ometi keegi kellele rääkida mida ta nägi. "Omg Anthony, sa ei kujuta ette mida ma just nägin. Mingi huff loeb raamatukogus luuavarte ajaloost, nagu tõsiselt ka," ütles ta õhinal. Täiega naljakas Nathani meelest. "Aga noh eks meil kõigil on oma huvid," arvas ta. "Mis siis ise teed siin? Tulid lillepottide ajalugu lugema raamatukokku vä?" See oleks küll naljakas olnud. Luuavarred ja lillepotid. Sest midagi muud ju pole ajaga teha.

"Kas tõesti?" teeskles Anthony üllatumist. Ta kuulas Nathani arvamust ilma juurde kommenteerimata ning noogutas aeglaselt. "Miks ka mitte, ega teadmised mööda külgi alla jookse. Ehk saad sinna ka maapinnal paar piiska püütud," vastas noormees igavust väljendades. Ehk polnudki Nathan kõige parem valik, et meelelahtutust leida. Anthony pööras end ümber ning tõmbas raamatukogu ukse pikemalt mõtlemata ringi, seejärel läkitas sekretärile viisaka naeratuse. "Nathan," teadustas noormees majakaaslasele, et too talle järgneks.

Nathan naeris vaikselt ja noogutas. Muidu tahtis ta sellist tarkust. Mis sest et ta oli just raamatukogust välja tulnud, läks ta ikka Anthonyle järgi. "Vaata, seal nurgas on," ütles ta kui poisile järgi jõudis ja viipas laua poole kus huff istus. "Naljakas eks?" Nüüd kindlasti sai nalja. Nathan kiirustas Anthonyst ette et esimesena lauani jõuda.

Violet oli juba märganud Malfoy poissi, kes tema poole vaadanud oli. Tavaliselt üritas Vioet mitte välja teha neist, kes teda narrima hakkasid. Kui korraks tundus, et slyth ära läheb, pidi Violet kurbusega nägema kuidas kutt tagasi tuli, ja mitte üksi. Ta pani raamatu kiiresti kinni ja tõmbas ühe suurema raamatu selle peale, et selle kaant peita. Tal oli niigi piinlik, et luuavartest lugema pidi. Kuid ega slyth seda siis teadnud. Lootes, et Malfoy lahkub, teeskles ta uue raamatu lugemist.