Library is always the answer

Kui tavaliselt olid Lauriel raamatukokku sisenedes süles paar raamatut, mis tal tagastada tuli, siis seekord pigistas ta peos hoopis üht antiikse väljanägemisega kaelakeed, mille ta oli viimase Siganurme külastuse ajal kõnniteel kiviplaatide pealt lebamast leidnud. Hõbedase keti küljes rippus mitu väiksemat kivi, millest igaühe peale oli graveeritud neiule mõistmatu sümbol. Laurie oli algusest peale kahtlustanud, et graveeringute näol võis tegu olla ruunidega, ning nüüd, kus väljas oli vihmane õhtutund ja tal igav oli, oli tütarlaps otsustanud oma oletust kontrollida ning ühtlasi uurida välja sümbolite tähendused. Ravenclawlasena seadis ta sammud muidugi raamatukokku, kus oli silmanud mitmeid ruuniteemalisi teoseid. Ei läinudki kaua, kui ta ruumi kaugemas nurgas toolile maandus, paksu raamatu enda ette lauale lahti lõi ning seda lehitsema asus, otsides sümboleid, mis kattuksid kaelakeed kaunistavate kujunditega.

OT: Kinni!

Õpetajate toast viimaks pääsenud asus Alex oma algset plaani täide viima. Ta oli saanud piisavalt informatsiooni õpilaste kohta, kuid tundus, et suurt lootust tal abilisi leida polnud. Tervelt tund aega passis mees Slytherini puhketoa sissepääsu juures, kuid ei suutnud sobilikku õpilast leida. Lõpuks kui üks õpetajatest vangikoobastes tema poole kõndima hakkas, tegi Alex minekut, sest ühtki head põhjust tal seal olemiseks polnud. Talle tundus, et polnudki muud võimalust kui plaanist loobuda ja kuidagi teistmoodi voldemortlasi leida. Õhtu saabudes seadis õpetaja sammud raamatukokku, et seal maad kuulata ja loodetavasti uue plaaniga lagedale tulla. Natukene lootis ta isegi keelatud osakonnast mõnda kurikaelast slythi leida ja temaga diil teha.

Raamatukogus oli palju rohkem õpilasi kui ta oodanud oli ning jällegi pidi ta oma plaani muutma. Alex tõmbas ukseäärsest riiulist suvalise raamatu välja ning teeskles selle sirvimist, samal ajal mööda suurt saali ringi kõndides. Siin seal nägi ta üksikuid ja mitte-üksikuid õpilasi õppimas, lugemas, komme söömas ja nätsu laua alla kleepimast, kuid see meest ei huvitanud. Akna alla jõudes sulges ta raamatu mille oli kaasa võtnud ja asetas selle aknalauale. Alex oli valmis veel seal toimuvat jälgima.

Vähem kui kümne minutit pärast õpetaja saabumist, jäi talle silma üks tumedapäine tüdruk kes ruunide riiulist midagi otsis. See äratas mehes huvi, sest tema teadis ruunides nii mõndagi ning see võis olla tema võimalus. Alex piidles tüdrukut kuni too maha istus ja paksu raamatut lehitsema asus, kuid läheneda ta esmalt ei julgenud, sest kartis nii tähelepanu äratada. Kui mõne minuti pärast üks kamp gryffe tüdruku lähedalt lauast tõusis ja lahkus, liugles Alex märkamatult sinnasamma ja vaatas üle tüdruku õla raamatusse. Tundus, et tüdruk proovis lahti mõtestada mingit kaelakeed, mis laual raamatu kõrval lebas. "Sealt raamatust sa küll lahendust ei leia," kommenteeris ta vaevukuuldavalt kui oli tüdruku kohale kummardunud.

Laurie otsingud ei edenenud eriti kiiresti, sest ikka ja jälle püüdis tema pilgu mõni huvitavam sümbol ning muidugi ei saanud ta teisiti, kui pidi siis ka selle tähenduse ning arvatava päritolu kohta käiva lõigu läbi lugema. Vaikselt hakkas raamatukogus rahvast vähemaks jääma, ilmselt polnud õhtusöögi algus enam kaugel. Kuid Josiele tundus salapäraseid mustreid täis raamat hetkel huvitavam - õhtusöögile võis ta ilmuda ka hilinemisega või siis seada sammud hiljem hoopis kööki ja lasta majahaldjatel end hea ja paremaga kostitada. Lugemisse süvenenud, polnud neiu õpetaja sealviibimisest teadlikki, kuni tasane, ent ootamatu mehehääl ta õrnalt võpatama pani. "Härra... Berger!" ei tulnud ehmunud tütarlapsele esimese hooga võrdlemisi uue õpetaja perekonnanimigi pähe. "Vabandust, ma ei pannud tähelegi, et te siin olite... Kas need polegi siis ruunid?" võttis ta kee sõrmede vahele ning ulatas selle vestluspartnerile uurimiseks, kui esimene ehmatus oli üle läinud. "Ma lootsin, et on ja et leian nende tähendused siit raamatust. Oskate te öelda, kust ma siis tegelikult otsima peaksin?" uuris Laurie lootusrikkalt.

Alex muigas rahulolevalt tüdruku võpatuse peale ning ajas selja sirgu, käed selja taga. Ta oli veidi pettunud kui tütarlapsel ta nime meenutamisega aega läks, kuid sellest oli ta valmis seekord mööda vaatama. Õpetaja kõndis ümber laua ja vaatas üle selle tüdruku sõrmede vahel olevat keed. "Need on küll ruunid, aga sellest raamatust sa nende õiget tähendust küll ei leia." Alex lasi tüdrukul mõni viiv keed väljasirutatud käes hoida ning võttis selle lõpuks siis enda kätte vaatamiseks. "Kust sa selle leidsid?" küsis ta mõninga üllatusega, sest kee polnud selline mida tavapoodides saada oleks. Ilmselgelt oli selle kee taga ajalugu. Vastust ootamata tõusis ta lauast ja kõndis tagasi ruunide riiuli juurde kust kiiresti üühe üsnagi räbaldunud ja õhukese raamatu välja tõmbas.

Tagasi lauas andis ta selle tüdrukule koos keega tagasi. "Need on vanad ruunid, palju vanemad kui need, mis me tundides teile õpetame. Muidugi, midagi oleksid sa saanud sealt välja lugeda, aga õiget tähendust küll mitte. Selle raamatu tõlgendusi tihti ei kasutata, kuid selle kee jaoks on see õige," seletas õpetaja samal ajal tüdruku käitumist jälgides. "Must maagia sind vist huvitab?" küsis ta viimaks justkui muuseas ja tõusis taas püsti ja jäi oma tooli taha seisma.

Laurie silmis välgatas viivuks võidukas helk, kui ta kuulis, et tegemist siiski oli ruunidega. Nii et tema oletus oli osutunud tõeseks. "Siganurmest, keegi oli selle ilmselt kõnniteele pillanud," vastas neiu, tumepruun silmapaar takseerimas õpetaja veidi üllatunud ilmet. "See on vana, kas pole?" oletas tütarlaps. Kee välimusest oli ta seda isegi oletanud - tänapäeval osati küll antiikesemeid vägagi usutavalt jäljendada ning mitmed tootjad ka tegid seda taotluslikult, kuid see ehe tundus talle millegipärast algusest peale autentne ning mehe reaktsioon ainult kinnitas seda oletust. Josie saatis pilguga professorit, kui too lauast tõusis ning riiulist pikalt otsimata ühe hoopis õhema teose välja tõmbas.

"Sel juhul on see kee tõesti vana..." pomises tütarlaps imetlusega, kui ripatsi ühes raamatuga tagasi sai. Ta asus juba uut raamatut lahti lööma, kuid mehe ootamatu küsimus pani ta sõrmed selle kaanel peatuma. "Must maagia?" kordas neiu kohkunult seda sõnapaari, justkui kontrollides, kas ta oli ikka õigesti kuulnud. "Kas te olete teada saanud, et ma olen selle kohta lugenud, uurinud? Kas mul tuleb selle pärast pahandusi?" oli Laurie esimene mõte, sest ta tõepoolest oli omajagu selleteemalist kirjandust sirvinud. "See on huvitav, paeluv... Aga ka hirmutav. Mul pole kordagi olnud mõttes loetut kellegi peal praktiseerida!" õigustas tüdruk ennast, hääl veidi ähmi täis, kuid siiski tasane, sest ta ei soovinud väheste ruumisviibijate tähelepanu neile tõmmata.

Alex oli tüdruku vastust kuulnud, kuid ei osanud sellest midagi arvata. Neiust oli küll rumal olnud suvaline ehe maast üles korjata, kuid kuna see neetud ei tundunud olevat, võis selle müümisega mitme aasta rendi teenida. Mehe pilk vilksatas veel kee peale korraks, kuid ta pani kiusatusele vastu, sest kee saamine siiski tema eesmärgiks ei olnud.

Heaendeline jõnksatud läbis Alexit pealaest jalataldadeni kui ta oma viimasele küsimusele lõpuks vastuse sai. Tüdruk tundus piisavalt ebalev ning Alex oli kindel, et suudab rohkem tast välja pinnida. Ta nõjatus tooli seljatoele ja puuris tüdruku silmadesse, justkui laites tema tegusid. "Jah, ma kuulsin mitmetelt silmapaaridelt, et sina olevat ehk isegi mingi kinnisideega musta maagia koha pealt," valetas ta, sest talle tundus, et neiu rääkis tõtt. "Keegi muidugi seda tõestada ei suudaks ja vaevalt sa keelatud kirjandust lugesid..." vastas õpetaja nüüd pigem mõtlikult. "Ma isegi olin nooremana mustast maagiast väga huvitatud. Ruunid ja must maagia ei lähe kokku, öeldakse tavaliselt, aga sa oleksid üllatunud kui teaksid kui palju suhtlesid surmasööjad ruunide abil," meenutas ta minevikku piisavalt palju, et tüdrukus huvi äratada, kuid nii vähe, et ta kahtlasena ei tunduks. "Oled sa palju surmasööjatest lugenud?"

"Kinnisideega!" ahhetas Laurie pahandatult, kuid sundis oma hääle kohe taas tasaseks. "Ma lihtsalt leian selle huvitava olevat! Vähemalt ma loen, mida ei saa öelda just kõigi siinsete õpilaste kohta," nähvas tütarlaps haavunult, suutmata uskuda, et keegi võiks teda milleski sellises süüdistada. "Ei, ma ei lugenud keelatud kirjandust," raputas neid rutakalt pead. Josie pilgus kohtusid üllatus ja kergendus, kui ta kuulis, et ka õpetaja ise oli nooremana selle teema vastu huvi tundnud. See andis lootust, et mees pigem mõistab teda, mitte ei kanna tüdruku huvisädet kinnisidee arvele, nagu väidetavalt mõned seda teinud olid, mõtles Laurie tusaselt. "Kas keegi ei saanud sellele süsteemile siis jälile?" uuris neiu huvitatult. Ta kujutas ette, et esialgu võiks see töötada, kuid varem või hiljem pidi ju keegi ots otsaga kokku viima.

Laurie vajus hetkeks mõttesse, kui õpetaja küsimust kuulis. Ta ei osanud sellel mingit tagamõtet näha, kui siis ainult seda, et mees on juhtkonna poolt saadetud temaga vestlema, et saada teada, ega neiul pole salasoovi end musta maagia või surmasööjatega siduda. "Omaealise kohta vist küllaltki palju... Osa selleteemalist kirjandust on muidugi keelatud, mida ma päris täielikult ei mõista, sest ma leian, et oma vaenlase kohta võimalikult palju teada on alati eelis. Aga see pole päris see põhjus, miks mina nende kohta uurinud olen. Mind lihtsalt paelub see teema. Mugudele meeldib ju ka kurjategijate kohta lugeda, nende võigaste tegude kohta uurida ning tutvuda nende psüühikaga, üritada nende peas toimuvat lahti mõtestada. Selles on midagi eemaletõukavat, aga samas ligimeelitavat," arutles ta vaikselt.

Alex noogutas rahuolevalt kui tüdruk silmnähtavalt ärritus. Ilmselgelt oli ta oma jutuga naelapea pihta löönud. Neiu kiiret selgitust kuuldes oli ta natuke pettunud, et ta polnud keelatud kirjandust välja nuhkinud, kuid polnud välistatud, et ta õpetajaga aus ei olnud. Alex ei olnud siiski tüdrukuga tuttav ja tema usalduse võitmine pidi keeruline saama, kuid mehele tundus, et see oleks seda väärt olnud. Potentsiaali tüdrukus oli; nüüd tuli vaid teda õigesse suunda togida ja peagi oleks Alex ühe liikme voldemortlaste ridadesse juurde toonud.

"Ütleme nii, et ma tean mõnda inimest kes suutsid surmasööjate vanad ruunid lahti murda. Vale võtmega tundus see seosusetu jutt, kuid õigega oleksid ametivõimud nad kätte saanud. Kahjuks ministeeriumi ruunilugejad pole just kõige teravamad pliiatsid olnud," vastas õpetaja lühidalt. Ka ta ise oli olnud kuni surmasööjate kukutamiseni nendega tihedas ruuni-suhtluses, ning nüüd voldemortlastega.

Alex tundis, et nende vestlus oli muutumas ohtlikuks ning võttis taas istet neiu vastas. Ta jälgis kuidas tüdruk hoolikalt viimasele küsimusele mõtles ning mees nägi selgelt, et tüdrukul on surmasööjatega mingit tegemist olnud. "Eemaletõukavat?" küsis ta kulmu kortsutades kui tüdruk oma mõtted lagedale ladus. "See on tõsi, et võlumaailmas mõisteti surmasööjad hukka, kuid samas, kas keegi proovis aru saada, miks nad oma tegusid tegid? Ma olen kohtunud mitmete surmasööjatega, uurimiistöö eesmärgil muidugi, ning nad pole olnud sugugi halvemad kui tavalised võlurid ja nõiad. Ka mõnda voldemortlast ma tunnen, ning ka nemad on omamoodi õilsad," selgitas mees, lootes tüdruku perspektiivi kallutada.

Raamatukogu oli hakanud tühjenema ning Alex ei tahtnud riskida, et keegi nende vestlust pealt kuuleb, seega otsustas ta tüdrukut edasi meelitada. "Sa tundud väga nutikas neiu olevat," ütles ta tüdrukule. "Ma aitaksin sul meeleldi seda kaelakeed uurida, või veel ruunidest rääkida kui sulle see huvi pakub. Mu klassiuks on sinu jaoks alati avatud," sõnas mees ja manas naeratuse näole. Vaevalt tüdruk sellisest pakkumisest ära oleks öelnud, ja Alexil oleks palju lihtsam olnud teda voldemortlusesse veenda kui tal rohkem sõnavabadust oleks. "Aga see mis me rääkisime, see loomulikult jääb meie vahele," tõttas ta juurde lisama, et tüdruk kuskile laterdama ei läheks mida õpetaja talle öelnud oli.

"Jah, mõni asi on veidi eemaletõukav," noogutas Laurie. "Pärinedes segaverelisest perekonnast, on mul näiteks raske nõustuda mentaliteediga, et võlurid peaksid valitsema mugude üle... või et muguverd võlurid on kuidagi alamad," selgitas ta end, tuues välja kaks uskumust, mida Voldemortile ja tema jüngritele omistati. "Samas nõustun ma, et kindlasti olid nende motiivid palju komplekssemad... Ma usun, et on väga vähe inimesi, kes lihtsalt ongi üdini halvad. Enamik meist on lihtsalt kergesti manipuleeritavad, ära kasutatavad, sunnitavad, sest meil kõigil on omad nõrgad kohad. Kindlasti liitusid nii mõnedki surmasööjate grupeeringuga näiteks seetõttu, et kartsid Voldemorti või olid seda teinud enne neid nende vanemad. Või oligi neid üles kasvatatud arusaamas, et näiteks mugud peaksid teenima võlureid."

Neiule tuli hämminguna, et õpetaja tundis mõnda voldemortlast ning et tal nende jaoks koguni häid sõnu jätkus. "Õilsad?" väljendas ka tüdruku hääl selgesti üllatust, mida ta tundis. "Mingis mõttes ehk tõesti, nad olid valmis oma isandat alati teenima ning tema vägedes võideldes ka surema..." mõtiskles ta siis. "Aga nende kohta räägitakse ju ka nii palju halba? Nad tapsid ja piinasid süütuid inimesi!" ei mõistnud ta siiski täielikult.

Josie kohmetus ootamatu komplimendi peale kergelt - õnneks ei näidanud ta põsed punastamist välja. "Oh, aitäh... Ma kindlasti tulen mõnikord," leidis tütarlaps, et säärasest pakkumisest oleks olnud rumal keelduda. Lisaks oli mees temas huvi äratanud, mitte ainult ruunide vastu, vaid äsjakuuldu põhjal tundus Lauriele, et sellel õpetajal olid laialdased teadmised ning kogemustepagas ka teistes valdkondades, mis võisid talle huvi pakkuda. Mehe viimased sõnad kõlasid veidi karmilt, pahaendeliselt, kuid neid heitis selle mõtte peast ning noogutas kuulekalt. "Teie ka ju ei räägi teistele õpetajatele, et ma selliste asjade vastu tõesti huvi tunnen?" uuris ta ettevaatlikult. "Mitte et ma päriselt nende teemade vastu mingit ohtlikku tõmmet tunneksin, aga see ei oleks vist eriti hea, kui nad niigi juba arvavad, et see võib mulle kinnisideeks saanud olla? Äkki ütlete neile lihtsalt, et ma tunnen selle vastu huvi täiesti normaalsel, turvalisel tasandil..."

"Tead, on nii palju mida sa nende maailmast ei tea," viitas Alex surmasööjatele kui tüdruk oma mõtteid jagas. "Aga sa oled lahtise peaga ja vaevalt sa peavoolu uskumisi niivõrd järgid," meelitas mees. Neiu oli teinud juba vea arvates, et ükski inimene ei saaks olla üdini halb. Loomulikult oli täiesti halbu inimesi, kuid sõna "halb" oli piisavalt relatiivne ja seda sai Alex ära kasutada. Õpetaja ei kommenteerinud tütarlapse üllatuslikku viidet surmasööjate koledatele tegudele. Vaevalt ta veel teda uskunud oleks kui ta neid tegusid ülistama hakanud oleks. “Sul on täiesti õigus,” nentis mees kurva tooniga. “Sõda surmasööjatega pole absoluutselt lihtne olnud. Kuid, kas me saame neid süüdistada kui neid on massiliselt taga kütitud ja maha tapetud? Ei, selles maailmas õiglust pole. Kord intervjueerisin ma üht endist surmasööjat, kes oli kuidagi mugumaailmas lõpetanud. Tal oli olnud kurb elu, ise alles noor tütarlaps. Kõik tema õed-vennad ja mõlemad vanemad olid aurorite poolt tapetud, sest nood olid surmasööjatega ühel korral kohtunud. Ma teadsin isiklikult mõnda tema pereliiget ja nad ei olnud mõrvarid, nad ei tapnud Voldemorti nimel inimesi, vaid lihtsalt kuulusid sinna gruppi. Kas see on siis õiglus?“ Alex lasi dramaatiliselt enda häälel ragiseda, justkui oleks see lugu teda ikka veel emotsionaalseks muutnud.

Kui tüdruk aga õpetajatest hakkas rääkima, pakkys Alexile pakkus nalja tema kartlikkus. Oli isegi võimalik, et neiu ei olnud väga tähelepanelik oma tegemistes või vähemalt ei pannud tähele kui palju ta teistele ise endast rääkis. Vaevalt keegi tegelikult oli tüdrukut midagi kahtlast lugemast avastanud, kuid kui ta seda tõesti võimalikuks pidas, ei saanud ka Alex seda kasutamata jätta. "Kõik inimesed ei saa sellistest huvidest aru ja võtavad seda kui halva asjana, kuid see pole õige. Ära muretse, sa võid mind usaldada," kinnitas mees ja kallutas enda pead, et usutavam paista. "Ja kui keegi juhuslikult satukski küsima midagi sinu huvide kohta, küll nende närvid rahustatud saavad.“ Ta ootas veel mõned hetked enne kui küsis kas tüdrukul on midagi veel temalt küsida.

Laurie noogutas, nõustudes väitega, et ta paljusid asju surmasööjate kohta ei teadnud. Ta ei kahelnudki selles. Tütarlapse kulm vajus õrnalt kortsu ning ta ilmes peegeldus kaastunne, kui ta kuulas mehe juttu noorest tütarlapsest, kes aurorite käe läbi kogu oma perekonna kaotanud oli. Loomulikult tundus see talle ebaõiglane, täites neiu mõistmatuse ning vihaga, mida ta päris täpselt ei hoomanud. Need olid tugevad emotsioonid, mis hetkeks noore neiu ratsionaalset mõtlemist segasid.

Laurie ei olnud osanud mehe sõnades kahelda - miks oleks õpetaja pidanud talle valetama? Polnud just palju õpilasi, kes surmasööjate ja musta maagia kohta laialdast huvi tundsid või siis hoiti seda hoolega endale, saladuses, isegi kui tegemist oli kõigest puhtsüdamliku huviga nagu tema puhul. Neid poleks sugugi imestanud, kui raamatukoguhoidja oligi märganud teda mõnd selleteemalist teost lugemas ning seda kasvõi muuseas mõnele õpetajale maininud, kes siis olid omakorda soovinud kontrollida, ega noor tütarlaps loetut endale mingil moel eeskujuks ei sea. "Ei, mul ei tule hetkel midagi rohkemat pähe," raputas Josie mehe küsimuse peale pead. "Õhtusöök algab peagi. Ma peaksin vist minema." Neid oli end alati pidanud kindlat arvamust omavaks isiksuseks, kellele polnud kerge kärbseid pähe ajada, kuid mehe sõnad olid pannud teda oma senistes seisukohtades kahtlema. Ning ta tundis, et peab kuuldut mõnda aega omaette seedima. "Kena õhtut, härra Berger," tõusis ta lauast, kee rüü vahele libistades, raamatu tagasi riiulisse torgates ning tagasi vaatamata raamatukogust välja kõndides.

Alex noogutas tüdrukule ning tõstis käe, märkimaks et laseb tal lahkuda. Ta ootas mõned hetked kuni tüdruk kadus ning tõusis siis isegi püsti ja lükkas tooli laua alla. Miski ütles talle, et ta hakkab seda tüdrukut veel nägema. Kuigi ustavat jüngrit mees temas veel ei näinud, oli ta kindel, et suudab tüdruku uskumused ümber veenda.

Peale raamatukogust väljumist läks mees otsejoones oma kabinetti viitsimata enam kooli peal ringi luurata. Ta uskus ikkagist, et vaid slythidest saavad head voldemortlased, kuid läbi tüdruku oleks ta võinud leida nendega teistsuguse kontakti.

Kabinetti jõudes hakkas ta otsekohe kirjutama kirja oma sõpradest voldemortlastele, andes neile teada, et on end kooli sisse seadnud ja toob neile peagi häid uudiseid.

OT: Võime kohe skippida kuskile mujale kus nad uuesti kohtuvad näiteks?

OT: Minugipoolest, teed teema?

OT: Ma arvan et parem on siin samas jätkata lihtsalt. Kui viitsid siis võid midagi kokku juba kirjutada, ma ei saa praegu pikalt kirjutada

OT: Aa, hästi Alex võib siis see õpetaja olla, kes Laurie karistusekandmist valvama tuleb

Laurie istus õppealajuhataja kabineti ees pingil, ilme kaugeltki mitte ekstaatiline. Eelmisel õhtul oli ta öörahu ajal puhketoast väljas viibimisega majahoidjale vahele jäänud, mis oli ka tema sealviibimise põhjus. Esialgu oli tahetud lihtsalt Ravenclaw'lt punkte maha võtta, kuid Josie oli palunud seda mitte teha, mistõttu määrati talle karistuseks hoopis peale tunde jäämine. Alles hiljuti olid nad majakaaslastega rääkinud, kui tore oleks üle pika aja taas majakarikas võita, ning tütarlaps ei tahtnud kohe kindlasti seda takistada... Ehkki oleks ta punktide maha võtmisega nõustunud, oleks ta hetkel saanud puhketoas uinaku teha, lugeda või midagi muud meelsamat teha, selle asemel et siin oma karistust oodata. Kaotatud punktid oleks ta ehk suutnud neile peagi tagasi teenida, aga nüüd oli juba hilja tehtut muuta. Õppealajuhataja oli Josephine'il käskinud tema kabineti ees oodata - peatselt pidavat saabuma õpetaja, kes pidi kandma hoolt selle eest, et neid oma karistuse kantud saaks ning kellel pidavat olema talle mingit tööd anda. Laurie ei teadnud, milline õpetaja tulemas oli, aga ta lootis, et keegi leebe ja meeldiv. Momendil jäi tal üle ainult tusaselt jalgu kõlgutada ning oodata.

Alexi päevad koolis möödusid igavalt. Iga päev umbes kaheksa tundi järjest õpilaste punnilisi nägusid vahtida ei olnud tema jaoks meeldiv, kuid üllamate eesmärkide nimel oli ta valmis seda kannatama. Paar päeva tagasi saadetud kirjale ta voldemortlastelt vastust polnud ikka veel saanud ja see muutis Alexit murelikuks. Samas võisid ta kaaslased lihtsalt proovida ettevaatlikud olla ja mitte kooli avalikult kirju saata. Mis iganes see oli, Alex tahtis kiiremini voldemortlust kooli immutada. Mida rohkem õpilasi oleks seda toetanud, oleksid voldemortlased suutnud ehk isegi kooli üle võtta ja nii ministeeriumile survet avaldada.

Ühel tavalisel igaval lõunal õpetajate toas passides kuulis ta aga pealt kuidas keegi ravenclawlane oli peale tundi jäetud. Kõik õpetajad kes toas olid tundusid olevat sellel õhtul hõivatud, seega Alex seadis end piisavalt nähtavale, et ka tema üheks valikuks muutus. Kuigi õppealajuhatajale ei paistnud Alex kaugeltki meeldivat, siis mis tal ikka üle jäi kui Alexile see karistus üle anda ja Alex võttis selle kerge südamega vastu.

Alexi üllatus oli suur kui ta määratud õhtul õppealajuhataja kabineti ees seda sama tüdrukut nägi, kes kaelakeega raamatukogus jändanud oli. Talle tundus see võimalus olevat kui Voldemorti poolt talle saadetud. "Milline kokkusattumus," sõnas mees kui neiule piisavalt lähedale jõudis. Ta ei teadnud sinnamaani tema nimegi, kuid see ei tundunud talle tähtis. Tähtis oli see, et tüdruk tema nime teadis. "Miss Ravenclaw, mis me küll tegema peame..." vangutas ta pead. Kahjuks ei olnud ta viitsinud mingi karistust välja mõelda ja õppealajuhataja polnud ka midagi öelnud, seega ei pidanud see karistus olema.

Laurie kallutas pea kannatamatult kuklasse. Millal see õpetaja juba tuleb, et ta saaks oma karistusega ühele poole ning oleks prii minema vaba aega veetma ja õppetükke tegema? Kui neiu igavleva pilgu sülle laotatud kätelt tõstis ning piki koridori lähenevat iidsete ruunide õpetajat silmas, naeratas ta mehele tervituseks, kuid ei osanud arvata, et just tema on määratud kindlaks tegema, et Josie ikka oma karistuse kantud saaks. See tundus lihtsalt liiga suure kokkusattumusena, ehkki tütarlaps uskus juhustesse... Kuid siiski peegeldus tema ilmes teatav üllatus, kui meesterahvas tema juures seisma jäi.

"Tõesti, milline üllatus," pidi Laurie nõustuma, ent vaevumärgatavast naeratusest, mille tüdruku huuled formeerisid, võis välja lugeda, et tegu polnud sugugi ebameeldiva üllatusega. Mees oli talle tookord raamatukogus sümpaatse, aruka, isegi huvitava mulje jätnud - kindlasti oleks võinud tal õpetajaga ka palju vähem vedada. "Mu nimi on Laurie," turgatas neiule pähe, et õpetaja ilmselt ei teadnud tema nime. "Mitte et mul Miss Ravenclaw' vastu midagi oleks. Ja seda öelge teie mulle," lisas ta tagasihoidliku muigega, sisimas lootes, et mehel polnud talle midagi tüütut või rasket varuks. Koolipäev oli ta juba niigi ära väsitanud.

"Ahah, Laurie, jah, seda ma mäletasin küll," vastas Alex nagu ta oleks tegelikult tema nime küll teadnud. Mingit head mõtet, mida ravenclawlasele teha anda tal polnud, kuid ilmselgelt ei saanud ta sinna koridori passima jääda. Osa temast tahtis Lauriele mõnda jälki ülesannet anda, kuid samas ei tahtnud ta oma esmast muljet tüdruku silmis ära rikkuda. Ta tegi mõtliku näo ja kaalus oma valikuid. "Tegelikult on mu klassis hulk vanu raamatuid, mis tuleks ära sorteerida ja ära visata. Kuidas oleks kui sa need ära koristad, oled oma karistusega tasa?"

"Hästi," oli Laurie kiirelt püsti, kui mehe pakkumist kuulis. See tundus talle piisavalt kerge pääseteena. "Muide, ma otsisin selle kaelakee peal olnud sümbolite tähendused välja," lisas ta siis rüüd siludes jutujätkuks, kui nad iidsete ruunide klassi poole astuma hakkasid. "Need olid tõesti selles raamatus, mida te mulle tookord raamatukogus soovitasite. Kui te poleks juhuslikult mu tegutsemisele peale sattunud, oleksin ma ilmselt enne alla andnud, kui nende ruunide tähendused üles leidnud oleksin, seega pean teid tänama."

"Ahsoo? Ja mis see kiri kaelakee peal tähendas siis?" küsis Alex kui kuulis, et Ravenclawlane oli selle tõlkimisega hakkama saanud. Ta ise polnud nendest ruunidest väga huvitatud olnud ega vaadanudki ise, mis seal peal olla võis. Vaevalt see kaelakee midagi väga tähtsat oli, kuid teada tahtis Alex tõtt ikkagi.

Klassi jõudes viipas ta ruumi otsas olevale kõrgele kapile, mille üks uks oli längus ja mille peal ämblikuvõrgud ilutsesid. "Seal see ongi," sõnas ta. "Kapi võiksid ka ära puhastada kui sa juba sellega tegelema hakkad." Oli isegi hea, et ta oli selle karistamise enda peale võtnud, sest nüüd ei pidanud ta ise seda kappi puhtaks tegema.

OT: Võib vast kinni panna @Francis A. Westwood